AjaluguИстория
History
Ajalugu
Pärnu ühes odavamas toidulaos Beti aidas valitseb tipptunnile omane elevus. Äsja läks mööda pensioni- ja palgapäev ning raha, mis sest, et kasin, kribeleb taskus ja nõuab kulutamist. Müüjad kiirustavad jahukottide ja purgimägede vahel. Aeg on raha. Raha aga on elu!
Kuuskümmend aastat tagasi käis Beti aida kõrgetes kõledates kiviruumides hoopis teistsugune elu. Äsja oli alanud Teine maailmasõda. Juba juulikuus 1941 vahistati suur osa kohalikest juutidest ja toodi aita. Siis kajasid kõrged kõledad ruumid laste nutust, emade halamisest. 11.septembril tuli Saksa julgeolekupolitsei korraldus, mis keelas juutidel vahetada elukohta, käia kõnniteel, kasutada liiklusvahendeid, käia teatris, kinos, muuseumis, koolis. Juutide varandus kuulus äravõtmisele.
Paljud Eesti kodanikest juudid lasti maha aga mitu kuud varem, suur osa Pärnu juutidest hukati juba 13. juulil. (Need ja paljud muud andmed selles artiklis pärinevad Eesti juudi kogukonna hiljuti surnud liikme Eugenia Gurin-Loovi raamatust “Suur häving. Eesti juutide katastroof 1941”. Samuti on kasutatud Riigiarhiivis olevaid materjale ja ajakirja “Jeruusalemma Sõnumid” artikleid. Kohati on arhiividokumentide nimed raskesti loetavad ja siin võib esineda ebatäpsusi.)
Teised ootasid oma tundi Beti aidas. 15. septembril hoiti aidas kinni 92 juuti. Ebainimlik olukord sundis juuditare kirjutama Pärnu politseiülemale. “Palve. Raske seisukord sunnib meid Teie poole pöörduma suure palvega. Meie kõik kannatame väga puuduliku riietuse ja pesu all. Meid vahistati juulis, palaval ilmal mõneks tunniks ülekuulamiseks. Nüüd oleme juba 6 nädalat vahistatud... Väikeste laste kannatusi, valu ja haigusi pealt vaadata on emadele hirmus raske ja valus. Pisarsilmil palume Teie kaastunnet, sest oleme kõik Eestis sündinud ja kasvanud, oleme lojaalsed kodanikud ja armastame oma kodumaad kogu südamest. Palun veel kord inimlikkuse nimel Teie lahket kaasabi, et saaksime oma vajaliku riietuse kodunt ära tuua.“
Politsei vastas juuditaride ahastavale abipalumisele omal kombel. Emad viidi koos lastega sünagoogi ja lahutati seal. Lapsed jäeti sünagoogi, emad aga viidi Raeküla metsa ja lasti 2. novembril maha. Lapsed surmati pühakojas. Tõenäoliselt mürgiga.
Eestis mõrvati 101 last ja noorukit, neist 13 olid nooremad kui viieaastased. 1941.aasta lõpuks olid tapetud kõik Eesti juudid. Eesti sai judenfreiks nii kiiresti seetõttu, et juute jäi siia vähe ning mõrvatöö läks kiiresti. Eesti oli esimene riik maailmas, kus siin elavad 3045 juuti said kultuurautonoomia. Samas oli Eesti ainuke maa Euroopas, kus kõik siiajäänud Eesti Vabariigi kodanikest juudid mõrvati. Miks jäi paljudel maadel enanmik juutidest ellu, kuigi seal oli samuti okupatsioon? Prantsusmaal pääses tänu usklikele 300 000 juudist 210 000. Taanis toimetati kuningas Kristjani isiklikul initsiatiivil ühe ööga väikeste kaluripaatidega Rootsi 7000 juuti. Eestis aga hävitati paari aastaga lisaks 1000le EV kodanikust juudile veel 19 000 peamiselt Leedust ja Poolast sissetoodud juudi.
Meil on raske taluda mõtet, et meie isa, vanaisa, onu, naaber, üleaedne võis olla segatud juutide mõrvamisse. Kes seda siis tegid? Isegi meie uuem ajalugu on otsustanud selle delikaatse küsimuse pealt vaikida. Rahvas on omaks võtnud mugava põhjenduse: olime sel ajal okupeeritud maa ja selle eest, mis siin tehti, me ei vastuta. Niisiis – kes? Tagasi tulles Beti aida juurde. Arhiivis nägin kirja, kus omakaitse ülemale teatatakse, et 4. oktoobril laskis Beti aidas omakaitselasest tunnimees Georg Põhjakas maha juuditarist naisvangi Eide Messeli tütre Matskini.
Ent see ei olnud erand. Mahalaskjad kuulusid Saksa Erikomandosse ja Omakaitsesse. Nende tihedast koostööst kõneleb fakt, et Politseil ja Omakaitsel oli ühine juht kolonel Johannes Soodla. Eestlastele on kergelt öeldes ebameeldiv tunnistada, et meie rahvuslik uhkus Omakaitse on seotud tuhandete süütute inimeste, juutide ja mustlaste tapmisega. Viimaste kohta, muide, ei peetud julgeolekupolitseis süsteemset arvetki. Vaid juhuslikult on mõne “eksekutsiooni”-aruandluspaberite (loe tapmisarvete) äärele märgitud hukatud mustlaste arv, juutide kohta peeti regulaarset ja täpset arvetust.
1941. a. 17. oktoobri ringkirjas pataljonidele ja kompaniidele on must valgel, et arreteerimisel ja vahi alla võtmisel annab Omakaitse politseile igasugust abi. Vabadussõja ajal loodud ja Kaitseliiduks muudetud Omakaitse asutati uuesti 1941. aasta suvel, saksa okupatsiooni ajal toimis Omakaitse territoriaalse julgestusorganisatsioonina ja hõlmas 32 000 meest. Nii väidab ENE. Riigiarhiivi fondid on erapooletud ja jutustavad neil aegadel toimunust kiretult, kuid ausalt.
Noor juuditar Beile Ratut elas Pärnu-Jaagupis nõdramõistulike laste kasvatusasutuses Nain. Novembris 1941saatis Naini juhataja sotsiaaldirektsioonile järelepärimise Beile saatuse kohta. Direktsiooni kirjal Politsei ja Omakaitse valitsusele on märge: on selge, et juut ei saa jääda. Varsti tuli korraldus juudi tütarlaps Tallinna keskvanglasse saata. Käsk täideti. Ülekuulamisprotokollis on kirjas: “Juut Beile Ratut on degenerant kehaliselt ja vaimselt, mille tõttu pole võimeline andma pikemat seletust enda isiku kohta.” Beile isa hukati samuti 1941.aastal. Pärnus tapetud juutide nimekirjas on noorim 1941.aasta aprillis sündinud Taube Kuschner, tema kohta on lahtrites “õpitud amet ja süüline tegevus” märgitud “juut, beebi”.
Mõrvatud juudid olid tavalised Eesti kodanikud, kes ei tegelnud poliitikaga. Oli kübarategijaid, õpilasi, klaveriõpetaja, lihunik, pudukaupmees, arst. Michel Birnik oli bürooametnik, kes elas rahumeelselt oma perega Toominga tänavas. Peaksime teadma sedagi, et juudid ei sõdinud kellegagi, neile ei olnud ka ükski riik sõda kuulutanud. Midagi pidi olema kirjas ka süüdistustes. Tavaliselt piirduti sõnadega “juut”. Edasi märgiti tavaliselt, et poliitikast ja kommunistlikust liikumisest pole osa võtnud, kuulub juudi rahvusesse ja on seega hädaohtlik riiklikule julgeolekule. Erikäsitluse (surmanuhtlus) alla kuulus üldse neli kategooriat vange: “kommunistid ja tegelased; juudid; vaimuhaiged; muud riigivaenulikud elemendid”.
Võibolla puudus sõja hakklihamasinas okupeeritud maade elanikel valikuvõimalus? Arhiivi dokumendid tõendavad vastupidist. Inimväärtuste skaala kõikus absoluutse miinimumi ja maksimumi vahel. Inimeste üllameelsus ja alatus näib eriti kriisiaegadel olevat piiritu. Oli neid, kes kaebasid politseisse (tihti anonüümselt) juutide peale, aga oli ka neid, kes astusid oma elu kaalule pannes vahistatute kaitseks välja.
Ja veel, süüdistuskokkuvõtted, aruanded, käsk- ja ringkirjad on kirjutatud selges eesti keeles ja nende all on sulaselged eesti nimed: Põld, Koop, Mikson, Lepik, Ammus, Viks, Orgusaar... Küsisin pärnakatelt, kas kuuekümneaastatagused sündmused neile korda lähevad. Noorem põlvkond ei tea holokaustist suurt midagi ja paistab, et neid millalgi kauges minevikus tapetud juudid ei huvitagi. Ka keskealised ja vanemad üllatusid, kui kuulsid, et Teises maailmasõjas tapeti üle kuue miljoni juudi.
Liival sattusin juttu ajama eaka, aga sirge rühiga naisega, kelle perekond oli osaline eestlastele vabaduse kättevõitmisel ja kelle üks lähisugulane oli esimeses Eesti Vabariigis tähtis riigimees. Naine jutustas, kuidas ta läks sõja ajal sõbrale külla, kes teenis Kloogal saksa armees. Kui naine raudteejaamast läbi metsa läks, nägi ta veel suitsevat inimriita. Klooga metsas mõrvati 2000 Euroopa juuti.
Pärast selle artikli ilmumist Pärnu Postimehes olen saanud vastukajasid, mis julgustavad juutide hävitamise kahetsusväärset teemat jätkama. Paljud inimesed on tänanud ja öelnud, et nad ei teadnud sellest varem midagi, enda murede ja raskuste kõrval ei ole nad osanud näha enda hulgas elava rahva kannatusi.
Ent olen kogenud ka täiesti jahmatama panevat reaktsiooni. Üks pensioniikka jõudnud õpetaja ei varjanud oma viha juutide vastu. Kui otsisin selle põhjusi, ei saanud ma ühtki selgitust, leidsin vaid pimedat viha. Too naine oli aastaid töötanud ühes koolis kõrvuti kahe juudiga ja tal ei olnud neile muud ette heita, kui et “nad peavad ennast liiga targaks”. Kui ütlesin, et seda juudid ongi, et nad on Jumala valitud rahvas, siis naine kaotas peaaegu enesevalitsemise. “See ei ole võimalik! Mis te räägite!” Ütlesin, et Piibel kinnitab seda väga sageli ja kindlalt. Naisel polnud kõige vähematki ettekujutust ka sellest, mis tegelikult toimub praegu Iisraelis. Mõneti võib seda ju mõista, sest see naine on maailma meedia ohver, mis taob jätkuvalt palli Iisraeli väravasse. Tolle naise vabanduseks on see, et ta on Jumalast kaugel. Kuid samalaadset suhtumist kohtasin ka ühe eaka koguduseliikme juures. Tema arvates on juudid saanud Saksamaaalt piisavalt raha, et ükskord see holokaustijutt lõpetada.
Mulle tundub, et holokaustijutt ei saa nii pea lõppeda, sest see pole õieti alanudki. Ma ei ole leidnud ajalooõpikuid, kus oleks juttu eestlaste osast holokaustis. Vastupidi. Veel eelmisel aastal kirjutas lugupeetud teoloog “kristlikus ajakirjas” “holokaustis sakslaste poolt tapetud juutidest”. Meie ajalugu, meie raamatud, meie mõtlemine on täis tuubitud valet. Arvan, et oleme küps rahvas selleks, et vaadata ausalt näkku oma minevikule. Tõe huvides pean lisama ka paar olulist seika, millest rääkis pärast artikli “Juudi lapsed hukati Pärnu sünagoogis” ilmumist Võiste elanik Pärnumaalt Saima Vaher. Ta elas sõja ajal sünagoogist paar kvartalit eemal. Talle on mällu sööbinud jutt, mille ema kuulis ühelt vangivalvurilt. “Kui ruumi, kus olid lapsed, lasti gaasi, siis see ei surmanud neid, nad vingerdasid (4aastase Saima mällu sööbis just see sõna). Siis tulid kohale arstid, kes süstisid nad surnuks.”
Olen kohanud palju kristlasi, kes iga päev paluvad armu Iisraelile ja halastust meie rahvale, kelles ikka veel elab pime vihajuur Jumala rahva vastu.
Piret Udikas
Enne Nõukogude okupatsiooni algust elas Eestis umbes neli ja pool tuhat juuti. Ligikaudu pool neist, 2200–2300, elas Tallinnas ja Nõmmel, suuremate rühmadena Tartus umbes 1000 ning nii Valgas kui Pärnus umbes 250. Ülejäänud elasid väiksemate rühmadena kõikjal Eestis.
Nõukogude okupatsiooni ajal 1940/1941 läks osa juutidest uute võimudega kaasa, see muutis lihtsamaks vaenu õhutamise nende vastu hiljem. Rängalt tabas juute 1941. aasta 14. juuni küüditamine, kui Venemaale viidi ligi 400 Eesti juuti ehk kümme protsenti juudi kogukonnast. Suhtarvudena on see kümme korda suurem kaotus, kui tabas samal ajal eestlasi.
Saksa okupatsioon katkestas 1941. aastal kommunistliku terrori, kuid võib kindel olla, et selle jätkumisel ei oleks juudi kogukond pääsenud kergemalt järgmistestki küüditamistest-hukkamistest, mis algasid pärast teise Nõukogude okupatsiooni algust. Nii ei tundu sugugi üllatav, pigem vastupidi, et umbes 1000 juuti ei lahkunud 1941. aastal koos Nõukogude vägedega Nõukogude Liitu, vaid otsustas jääda Eestisse.
Evakueerimine tähendanuks paljudele, kes ei olnud kaasa läinud nõukogude korraga, mõttelist valikut geto või Siberisse asumiselesaatmise või erirežiimide surmalaagrite vahel. Wannsee konverents oli sel ajal alles toimumata. (Tippnatside poolteisetunnine koosolek oli 20. jaanuaril 1942 Berliini äärelinnas Wannsees, kus arutati juudiküsimuse lõplikku lahendamist Euroopas – toim.)
Saksa vägede saabudes Eestisse jäänud juudid elasid põhiliselt Tallinnas, Tartus ja Pärnus nagu varem, vaid Valgast oli ilmselt enamik juute lahkunud, vähemalt ei ole E. Gurin-Loovi nimekirjades andmeid nende hukkumise kohta Saksa okupatsiooni ajal.
A. Weiss-Wendt on põhjalikult käsitlenud Eesti juute tabanud repressioonide plaanimist ning vastava poliitika rakendamist Einsatzkommando 1a poolt, asetades selle võrdlevatesse raamidesse mujal toimunud juudivastaste aktsioonidega.
Käesoleva töö eesmärk on püüda selgitada Eesti arhiiviallikate alusel, kas ja kuivõrd on võimalik kindlaks teha konkreetselt juutide hukkamise asjaolusid: hukatute arvu, hukkamiste kohti, aega ning süüdlasi, olgu siis isikuid või institutsioone. Uurimuse tarvis töötati läbi suur hulk NKVD ja KGB toimetatud juurdlusmaterjale Tallinna, Tartu ja Pärnu kunagiste Omakaitse liikmete ja vangivalvurite kohta, millest osa ei ole varem aktiivses teaduslikus käibes olnud, et võimaluse korral leida neist uut faktimaterjali. Samal ajal tuli pidevalt arvestada nende juurdluste ideoloogilise taustaga, mis tingis väga kriitilise suhtumise järelduste tegemisel.
Toetudes arhiivi ja Gurin-Loovi andmetele, hukati 1941–1942 Pärnus 137 Eesti kodanikust juuti kahes etapis: juulis 1941 ning siis alles oktoobri-novembri vahetusel. Sellest annab ülevaate järgnev kokkuvõte, mille aluseks on Gurin-Loovi andmed, Pärnu prefektuuri poliitilise politsei ala juhataja tegevuspiirkonnas eksekuteeritud isikute nimekiri ning Teodor Kaldre, Eduard Kuusiku, August Reinvaldi ja Julius Viksi kohtuasja toimikud.
Weiss-Wendti järgi ei rakendatud juudivastast poliitikat Eestis enne 10. septembrit 1941. aastal, kui Saksa julgeolekupolitsei ülem M. Sandberger andis välja sellekohase käsu. Kõik meessoost juudid 16. eluaastast alates tuli arreteerida, Pärnus pidi aga arreteerima ainult mõlemast soost tööjõulised juudid.
10. septembril 1941 Pärnus juudi mehi enam polnud. Käsk, mis käis tööjõuliste juutide kohta, tähendas sisuliselt naiste ja ilmselt lastegi arreteerimist. Gurin-Loov ütleb, et lapsed eraldati hukkamisele viidavatest emadest ning hukati hiljem Pärnu sünagoogis. Seda kinnitab tabel, kus 30. oktoobril ei ole hukatute hulgas kirjas ühtegi last, neist pole juttu uurimistoimikuteski. Pärnu linna saksa fašistlike vallutajate ja nende käsilaste roimade kindlakstegemise komisjoni 7. veebruaril 1947 koostatud materjalide alusel loeti Pärnu kuritegudes süüdlasteks Betti aida komandanti sakslast Gebet ja Pärnu linna komandanti Dessenit.
Tallinnast ja Tartust erinevalt on Pärnu puhul võimalik mõnevõrra konkreetsemalt rääkida juutide mahalaskmistes osalenud isikutest. Seda tänu 1962. aasta kohtuprotsessi materjalidele, kus kõik neli kohtualust - Kuusik, Reinvald, Viks ja Kaldre - Pärnus toimepandud mahalaskmistes süüdistatutena surma mõisteti. Puuduseks on, et nii juurdluse käigus kui kohtus räägiti eelkõige ”nõukogude inimestest”. Uurijad ei pööranud hukatute rahvusele tähelepanu, vaid ülekuulatavad ise on aeg-ajalt juute maininud.
Sellesse kohtuasjasse tuleb suhtuda mõningase ettevaatlikkusega. Peab arvestama, et sellele protsessile oli 1961–1962 eelnenud kaks näidisprotsessi Saksa okupatsiooni ajal tsiviilelanike suhtes toimepandud kuritegude uurimiseks, Gerretsi-Mere-Viigi ja Linnase-Jüriste-Viksi protsess, kus samuti kõik kohtualused surma mõisteti. Osa kohtuotsustest tehti tagaselja, sest süüdistatavad olid sõja lõpus Eestist lahkunud. Reaalselt saadi kohtuotsus täide viia üksnes Gerretsi, Viigi ja Jüriste suhtes. Kohtuprotsesside materjalid avaldati ingliskeelsete raamatutena ning neid kasutati ideoloogilises võitluses eesti pagulaste vastu.
Uute asjaolude ilmnemisel algatati 1962. aastal uus kriminaalasi Pärnu mahalaskmiste suhtes. Juba varasemate juurdlustega oli selgitatud, et Pärnus oli poliitilise politsei määratud surmanuhtluste täideviimiseks moodustatud kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhitud spetsiaalne 30meheline komando. Oli kindlaks tehtud, et enamiku mahalaskmisi pani toime ülalnimetatud komando, mitte sakslased. Riigiarhiivis asunud nimekirja järgi oli 12. juulist 12. detsembrini 1941 poliitilise politsei otsusel Pärnus maha lastud 494 inimest, sealhulgas 140 juuti. Mitu selle komando liiget, näiteks poliitilise politsei ametnikud Orgussaar, Koop, Kadak(?), kes langetasid surmaotsuseid, ja komando juhid Raid ja Valdin põgenesid 1944. aastal Saksamaale. Kolm mahalaskjat - H. Targu, K. Leetsi ja K. Lilleste - mõisteti surma. Osa kahtlusaluseid elas Eestis, mõni neist oli saanud karistada, kuid kergemate süüdistuste alusel (teenistus Omakaitses ja Saksa sõjaväes): Edmund Kuusk, Reinvald, Kaldre, Viks, Aleksander Jaaniste.
Riiklik julgeoleku komitee töötas taas läbi varasemad uurimistoimikud ning korraldas uusi tunnistajate ülekuulamisi, mille tulemusena koostati nimekiri isikuist, kes väidetavalt olid osalenud mahalaskmistel: Evald Allikson, Reinhold Glückman, Ilves, Kaldre (lasti maha), Andrei Karu, Juhu Kiilas, Juhan Koger, Hendrich Kubu, Kuusik (lasti maha), Mihkel Kärmas, K. Leetsi (lasti maha), K. Lilleste (lasti maha), Voldemar Lutsaar, Matsina, Aleksander Mänd, August Orgussaar, Elmar Põld, Johannes Pärn, Mati Pärnpuu, Raid, Reimaa, Reinvald (lasti maha), Arseni Seli, Sulbi, Paul Tambet, H. Targu (lasti maha), Veljo Teder, August Tiider, Valdin, Viks.
Tutvudes ülalnimetatud nelja mehe - Kaldre, Kuusiku, Viksi ja Reinvaldi - ülekuulamisprotokollidega, võib uskuda, et Saksa okupatsiooni ajal teostasid arreteeritute mahalaskmisi Pärnus eestlastest poliitilise politsei töötajad ja Omakaitse liikmed, kellega käis kaasas kaks Saksa veltveeblit. Tundub, et rohkem oli sellega seotud Omakaitse liikmeid, kellest juhiosa etendasid kapten Kubu, Valdin, Teder ning prefekt Orgussaar. Arvestades eelselgitatud kahtlustega nimetatud kohtuprotsessi objektiivsuse suhtes, ei ole otstarbekas hakata nende materjalide alusel tegema järeldusi eraldi iga mehe rolli kohta. Kuid ei ole alust väita, et kohtualuste puhul oleks tegu olnud süütutega.
Ülalnimetatud ülekuulamisprotokollidest selgub kindlalt vähemalt kahe süüdimõistetu osalemine nimelt juutide hukkamise juures. Nii Kuusik kui Viks tunnistasid ülekuulamistel, et mahalaskmisele viidavate hulgas tundsid nad ära Pärnust pärit juute (mehed). Kuusik mäletas neist Kahni, Goldbergi ja Kuschnerit ja Viks Kuschnerit, Bubi ja Hirsfeldti (eesnimed puuduvad). Kõrvutades neid andmeid riigiarhiivis oleva nimekirjaga Pärnus hukatud juutide kohta, võib öelda, et mõlemad mehed osalesid koos juutide hukkamisel 26. juulil 1941. Kummagi mehe tegeliku rolli üle konkreetsel juutide hukkamisel otsustada ei saa. Kohtus esinedes tunnistas Kuusik, et andis hukkamistel vaid käskluse ”Tuld!” ega ole otseselt tulistanud. Viks väitis kohtus, et on maha lasknud ainult neli ”nõukogude inimest”, erinevalt süüdistuskokkuvõttest, kus leiti selleks arvuks ”üle neljakümne”. See, kas ja millal ning kes võimalikest mahalaskjatest Pärnus konkreetselt juute hukkas, olemasolevatest dokumentidest ei nähtu.
Meelis Maripuu, ajaloolane